Lootsin sisimas, et Gertu plaanib tulla enne
tähtaega aga kus sa sellega.. preili otsustas meie sekka tulla hiljem.
Tähtaeg oli siis 8 aprill, kui see mööda läks, olin lootuse juba
kaotanud, et ta ei tulegi. Läksin siis 18 aprill esilekutsumisele,
võtsin oma viis asja kaasa ja olin hommikul haiglas. Arst vaatas mind
üle ja avatusest polnud märkigi, isegi ta arvas et tähtaeg on vale
pandud.. Niisiis pandi esimene tampoon mulle sisse, hakkasid valud,
niiöelda libavalud, kuid siiski väga tugevad..õhtul vaadati siis
avatust, ainut 1 cm, Võeti mu valud siis valuvaigistiga maha, et öösel
magada saaksin. Järgmisel hommikul oli mul avatust natuke rohkem, vist
oli 2 cm kui ma õigest mäletan. Sain järgmise tampooni, hakkasid jälle
need valud, tundusid hullemad kui eelmine päev, ma olin juba tüdinenud
nendest, mees siis käis vahepeal söömas kuskil ja siis tekkis mul
ahastus, nutsin isegi, sest valud olid suht tugevad. Vaadati mind üle ja
avtust rohkem polnud.. Ma läksin arsti kabinetti, endal pisar silmas
ja ütlesin, et tehku mulle keiser, ma enam ei jõua.. arst selle peale "
miks ma peaksin", samal päeval kohtasin ma ka selle nn Hr. Korgiga ja ka
vett hakkas nirisema. Tegin arstile ettepaneku, et äkki võin kodus öö
veeta ja hommikul olen haiglas tagasi. Arst vaatas mind selle peale
üle, nii pukis kui ka ultrahelis. Lootevesi oli rohekas ja ka seda oli
suht vähe juba. Pidin siis öö ikka haiglas veetma. Arst, kes järgmine
hommik vahetusse tuli, ütles mulle, et õhtuks on käes, et tema on
öösel valves, see oli seesama arst, kes oli ka siis valves, kui ma
haiglasse esimene päev läksin. Sain siis kiirendaja tableti kujul, mis pidi tõhusam olema kui tampoon.
Peaaegu päev läbi polnud mul mingeid valusid, õiged hakkasid kuskil
õhtul 17-18ne vahel. Tehti mulle siis eelsünnituse palat vabaks ja oii
kui Gertu vajuma hakkas, vot see oli alles valu... Eelviimase tableti
sain 20:45, mis pidi ka avatust kiirendama, järgmise pidin võtma 15 min
pärast, et siis kell 21:00. Poole tunni pärast oli mul viimane valu
niiöelda pressiga. Ämmaemandat mul juures polnud sel hetkel ja ma täiest
kõrist karjusin, et "tuleb, tuleb..." Ämmakas jooksis ruttu mu juurde
ja aitas sünnitustuppa minna. Läksin siis kuidagi lauale, ämmakas veel
küsis, et mis asendis ma sünnitada tahan, mina selle peale,et vahetpole,
ma tahan et ta juba väjas oleks, niisiis jäingi selili sinna. Olin suht
endast välja, ei teadnud mis toimub ja toimuma hakkab. Ämmakas suutis
mind maha rahustada ja Gertu libises lihtsalt välja, lõpus vist ühe
korra ka pressisin . Ja kellaajaks oligi 21:39 Mehest siis niipalju, et ta oli kõik see aeg
minuga, kui hakkasid liba kui ka õiged valud. Ta ei pidanud olema
sünnituse juures seal laua juures, nii me eelnevalt kokku leppisime,
kuid see lõpp läks nii kiireks, et ta ei jõudnud enam ümber mõelda ja
oli ikka sünnituse juures, peale mida ta ütles, et polnudki nii hull
nagu ta oli seda ette kujutanud. Isegi pisar tuli tal silma, kui tibu mu kõhule pandi, see oli lihtsalt
nii liigutav nii minule kui ka mehele. See oli ime ja ime on ka see, et
ta on meiega.
Lõppkokkuvõttes jäin ma väga rahule nii sünnituse kui ka personaliga,
väljaarvatud sellega, et mu oma arst, kes parasjagu valves vahepeal
oli, tahtis mind nädalavahetuseks koju saata, kui midagist reedel ei
toimu ja siis esmaspäeval uuesti otsast peale alustada, millega ma
loomulikult poleks nõus olnud ...
Gertu sündis siis 20 aprill 2012, kell 21:39 kaaluga 3730 grammi ja 50 cm.